Piazza Navonal oli järv..

Kiirusta Aeglaselt

.. mis kaks sajandit rõõmustas inimesi, kes suvekuumuses , kui enamus roomlastest linnast ära maale või mere äärde sõitis, oli tõeliseks jahtuseks ning lõõgasuseks. Tundub ehk täna võimatu, et nii suurele väljakule, mis keskajal oli tuntud äripiirkonnana meeletult suure turu tõttu, äkki järv võis tekkida.

Prantsuse kuninga Louis XIV poja sünni pidustusteks ettevalmistumine

Aga justnimelt siin, Domizianuse staadionil ja hilisema Paavst Innoxentsiuse personaalsel väljakul – paigas mis oli roomlaste kokkusaamise kohaks kus lisaks turule, peeti ka erinevadi pidustusi ja mänge ( meenutades näiteks hiiglaslikku sündmust, mis korraldati Prantsuse kuninga Louis XIV poja sünni puhul 1661), avas 1652 aasta suvel paavst Innoxentsius X järve. Kuidas?

Väljak  ei olnud sellel ajal kaugeltki mitte niisuguse pinnakattega, nagu te näete praegu, vaid ilma sillutiseta ja lohkus. Ajaloolised sanpietrinid pandi maha alles 1800 lõpus ja kui teil õnnestuks täna visata Piazza Navonale pikali, siis näete et kivid on pandud maha lausa kumeruseni täidetud maapinnale, et mitte iialgi see “neetud” järv enam tagasi ei saaks tekkida.  Niisiis..

Paavst sulges juunikuus Bernini “Nelja jõe purskaevu” vee äravoolu kraani ja nii valguski kogu vesi väljakule.  See oli roomalstele, kes suvel Igavesest Linnast ei lahkunud, suur rõõm. Igal laupäeval ja pühapäeval said nad tulla linna järve jaheda vee äärde.

Sündmus haaras endaga kaasa nii aristokraatlikku Roomat, kui ka lihtrahvast. Kes sõitis kaarikutel, mis olid kujundatud paatideks , kes suples niisama (  järve sügavus oli c.a. 50 cm), rikkad loopisid nalja pärast vette münte, mida lapsed kilgates otsisid ja kõik see oli saadetud alati ka muusikast. Järve teke  Piazza Navonale oli alati kui suur linnaosa pidustus, kus kõik naersid, laulsid ja olid õnnelikud.